16. aprill 2017

Kanuuga Aegviidust Pirita randa?

Millalgi meie matka esimesel päeval mainis Kristjan jutu käigus, et igapäevaselt vist kanuudega Aegviidust Tallinnasse ei sõideta – „no shit, mees“, mõtlesin selle peale endamisi… Üle kaheksakümne kilomeetri kanuusõitu on juba iseenesest paras katsumus, lisades sinna ka fakti, et läbitavad veekogud ei ole isegi Eesti mastaabis kuigi popid seilamispaigad, annab sellele veel vürtsi juurde. Ning tõepoolest, miks me seda tegime? Seda küsimust esitati mulle ja meile nii üritusele eelnevalt, selle ajal kui ka pärast. Ühene vastus sellele jäi, hoolimata sellest, et sõidu ajal oli omajagu aega mõtiskluseks, siiski leidmata. Potentsiaalsed vastusevariandid võiksid aga olla näiteks sellised:

1) Millalgi ülikooli ajal loetut raamat „Kolm meest paadis, koerast rääkimata“
2) Treening eelseisvaks Võhandu maratoniks
3) „Miks mitte?“ koos mitmete teiste analoogsete mitte päriselt vastust andvate variantidega…

Põhjus põhjuseks. Kaheksanda aprilli hommikul veeskasime „Kivipurustaja“ Mustjõe tumedasse vaikselt vulisevasse vetevoogu ning seiklus algas.


Kivipurustaja või hoopis Puulõhkuja?

Kui nimetada asju milles me juba enne starti päris kindlad olime, siis ühena võiks välja tuua selle, et me polnud kindlad mida täpselt oodata. Samalaadseid mõtteid oli omal ajal mõlgutanud Sokratesgi, vahest küll ehk veidi teises kontekstis. Aimasime vaid, et tinglikult võttes matka esimene osa, Mustjõgi, alates Aegviidust kuni suubumiseni Jägala jõkke, saab olema keeruline. Kui keeruline see aga tegelikult oli, ületas kõik meie ootused ning ei vastanud ühelegi lootusele. Esimese kopratamm ootas meid umbes umbes saja meetri kaugusel stardipaigast ning ka kümme tundi hiljem võis meid veel samanimelise jõe kallaste vahelt leida. Olime viimasest kanuumaratonist küll omad järeldused teinud ning kainemate ja puhanumatena kui kunagi varem valmis tegusid tegema ent looduse vastu siiski ei saanud. Kui Võhandu maraton toimub korralikul laial jõel kust langenud puud ja muu sõitu takistav jura on enamaolt eemaldatud siis Mustjõgi oli lihtsalt metsik. Alguses tundus see muidugi lõbus, jõudu oli piisavalt ja iga risu ületamiseks või muul moel kanuu edasi liigutamiseks leidsime operatiivselt mõne vahva lahenduse. Mitmeid tunde hiljem kaotas selline jändamine aga oma uudsuse ning mõningaid jõe eesootavaid lõike vaadates muutusime pehmelt öeldes tusasteks. Veidi ergastas meeleolu kiire lõunapaus, kus Kristjan minu suure hoolega valminud roa kohta kommenteeris: „Mul on hea meel, et mul kõht tühi on“. Muidugi oli ka lõike, mis ka täiesti sõidetavateks osutusid aga nagu me hiljem Jägala jõele jõudes taipasime, olid need niivõrd lühikesed, et me ei jõudnud isegi aerutamise sünkroonsuse ja tehnika peale mõtlema hakata.

Mustjõelt pääsenutena olime tõepoolest rõõmsad. Ehkki Jägala lõik meile mingit põnevust ei pakkunud, oli hea tunne vahepeal lihtsalt sõita, mõtlemata sellele kas minna puu alt, puu pealt, puude vahelt või hoopis maa pealt. Oli ka kohti kus kahe puu vahel oli vett nii vähe, et kanuu sinna ei mahtunudki. Mustjõel püstitasime ka ühe põneva rekordi, kulutades ühe kilomeetri läbimiseks kanuuga ühe tunni ja seitse minutit. 

Üks koledamaid lõike Mustjõel


Soomaa radadel

Pärast vabasse vette pääsemist meil esimesel päeval rohkem katsumusi ei olnud. Jägala jõe umbes kaheksa kilomeetrit möödusid sündmustevaeselt, sellele järgnenud lõigult me aga täiesti õigustatult midagi põnevat ei oodanudki – jutt käib Jägala-Pirita kanalist. See on ehitatud 1987. aastal ning on osa Tallinna veevarustussüsteemist. Sisuliselt on tegemist 25km pikkuse laia kraaviga, sisaldades muuhulgas ka üheksa kilomeetri pikkust sirget. Loomulikult ei ole see mõeldud kanuusõiduks. Pärast Mustjõe vintsutusi me seal aga väga kaugele ei jõudnudki ning juba umbes neljandiku kanali peal jäime õhtuks laagrisse. Ülestehtud lõke ja järjekordne pudruroog soojendasid keha, Ürdimeister aga hinge, maasse surutud pulkade otsas aurasid kanuust välja ronimistest märjaks saanud sokid. Täielik koopamehe idüll. Väsinud kuid rahulolevad, läksime magama ning lootsime unes mitte ühtegi langenud puud näha.

Umbes seitsmest saime oma kanged kered veelgi kangemate kuusejuurikate otsast püsti ja kaheksa paiku olime taas liikvel. Kanuu koos kõige oma põhjas vedeleva prahiga (muda, oksad, kuuseokkad, seda oli metsikult) oli küll öö jooksul ära jäätunud aga meid see ei morjendanud. Päike säras toredasti ning kanali kõrgete kallaste vahel sõites polnud tunda ka tuult, tunne oli nagu Saksa autobahnil, ehkki mõnevõrra tagasihoidlikuma tempoga. Sõit oli muidugi igav, ning nagu alates 2014. aasta rattamatkast alates ikka, tuli taas esmajärjekorras meelde Soomaa ning selle lõputud sirged kruusateed. Positiivne oli vähemalt see, et kergelt voolav vesi ei tolmanud ning üleüldine emotsioon oli pigem null – seda lihtsalt polnud. Üks aerutas paremalt, teine vasakult, Endomondo äpp Kristjani telefonis teavitas meid kilomeetrite möödumisest, minu telefonist mängis tülpimuse vähendamiseks klassikaline-vanakooli-hardstyle-oreli-räppmuusika ja nii oligi. Järjekordne päev kontoris, nagu öeldakse.

Jägala-Pirita kanal tõusva päikese säras


Teeme sõitu ka

Veidi vähem kui neli tundi hiljem olime juba Pirita jõel ning olgugi, et sealt oli minna veel üle kolmekümne kilomeetri, valdas meid teatav kergendustunne – olime seljataha jätnud nii kõige raskema kui ka kõige igavama lõigu. Pirita jõest endast me tõtt-öelda väga palju ei teadnudki. Eelkõige seostus see meile Pirita ranna äärde suubumise ning rändureid samas rannal avasüli ootava pubiga. Teadsin ka, et Peterburi maantee silla lähistel on koletu kärestik kust kindlasti alla ei tohi sõita ning aimasime, et sarnaseid kohti võib ehk teisigi olla. Tegelikult osutus see jõgi aga mitmeski mõttes parimaks lõiguks kogu matka jooksul.

Tõsi, omad krutskid olid sealgi. Põhiliseks katsumuseks olid totrad tammilaadsed kivimoodustised mille ainsaks funktsiooniks näis olevat pahaaimamatuid kanuumehi kolina saatel ümber keerata. Osadest neist sai läbi sõita, teistest jällegi ei saanud ja tuli kanuud mööda maad vedada. Oli ka kohti kus kivide kontsentratsioon nii suur, et pidasime arukamaks teha jalgsimatka selle asemel, et „Kivipurustaja“ nime ebavõrdses võitluses kahtluse alla seada.

Pärast ainsat meile teadaolevat ohtlikku kohta, Peterburi maantee ääres, läks sõit aga õige lõbusaks ja kiireks. Vett oli palju, vool oli kiire ja eesmärk lähenes kohati peaaegu, et hirmuäratava kiirusega. Võrdluseks (ja meenutuseks) – kui Mustjõel olime oma terve matka kõige õnnetumat kilomeetrit läbinud ühe tunni ja seitse minutit, siis Pirita jõe kiireima kilomeetri aeg jäi alla seitsme minuti.

Pirita jõe ääres oli ka kõige rohkem vaatamisväärset, kaldad olid kohati väga kõrged ja järsud, mitmes kohas nägime mingeid põnevaid ehitisi mille kohta varasemalt mitte midagi ei teadnud. Võrdlemisi soe ja päikseline pühapäev oli ka hulganisti Lasnamäe mõjusfääris olijaid jõe kallastele grillima kutsunud. Last but not least – meid ei seganud mitte ükski langenud puu.


Kristall-lühtrid ja saavutuse hõng

Piritale jõudes ei leppinud me loomulikult kanuu kuivale tassimisega mööda suvalist jahisadama paadislippi vaid sõitsime nagu kord ja kohus ikkagi ka akvatooriumist välja avamerele. Seal pöörasime otsa järsult ümber ning seilasime lainete toel võidukalt Pirita rannahoone ette valgele liivale. Tuju oli mega, olime omadega mäel. Kuna saatemeeskonna (kuhu kuulus tegelikult vaid üks tüdruk – aitäh Triin!) saabumiseni jäi mõni hetk aega, tõstsime mudase kanuu Patricku pubi akna alla ning astusime nagu härrased muiste uksest sisse. Mingil põhjusel ei saadetud meid ukselt tagasi ning pealekauba juhatati veel istumagi. Ja nii me seal olime – lõkke, sopa ja enam kui 24 tundi kestnud füüsilise pingutuse hõngulised, pesemata, kasimata ja lollaka irvega. Kõrvallaudades istunud pintsaklipslased ja mukitud daamid meiega vist kuigipalju ei samastunud aga see polnud ka miski mille üle me muretsenud oleksime. Õieti ei muretsenud vähemalt mina sel hetkel üldse mitte millegi üle. Tualetis käies tekkis küll korraks kummaline tunne nagu oleks betoonist põrand pisut kõikunud aga selliseid nähtusi võis tol õhtul vist ka oodata. Vähemalt olime omal käel ära tõestanud selle, et Aegviidu on ühenduses merega.

Tulles nüüd tagasi alguses loetletud põhjuste juurde, siis võiksin ma selle ettevõtmise kohta igal ajahetkel vabalt tsiteerida millist tahes neist. See sisaldas nii toreda matka, tõsise ja raske treeningu kui ka millegi absoluutselt jabura elemente. Liigsete kommentaarideta võtan suurima heameelega omaks ka põhjenduse: „aga miks mitte?!“


- - -


PS! Hiigelsuured tänud Martinile ja Kristelile - matkaeelne majutus ja kostitamine, rääkimata sellest, et meile mingil põhjusel endiselt kanuud laenatakse. Samuti peame tänama Taavit, kes pea pool esimesest päevast mööda jõeäärt ATV-ga umbes sama jõledatest kohtadest läbi pressis ja meil tuju üleval hoidis. Triinu sai juba tänatud ainuisikuliselt kogu saatemeeskonna ülesannete täitmise eest aga mainimata jäi see, et diplom oli väga vinge!