Talv Austraalias on täies hoos. Uudistes pajatatakse külmarekorditest, näidatakse tollipaksustest lumelaikudest rõõmu tundvaid lapsi ja intervjueeritakse murelikke täiskasvanuid. Kirgi kütavad kõrged elektriarved ja aeg-ajalt põleb kuskil maani maha mõni elamu kuna keegi on soojapuhuri tööle unustanud. Selle kohta, et majadel võiks nullist allapoolegi langevate temperatuuridega piirkondades mingisugunegi soojustus olla, pole arvamusliidrid ega vist üldse mitte keegi sõna võtnud. Kütetakse õhku, kulutatakse elektrit ja puuhalge, samas kui põrandalaudade vahelt pääseb tuppa valgus.
Rohi, mis hommikuti vahel pisut härmas, ei takista aga mingilgi moel Eleni ja minu igapäevaseid võite tööpõllul. Tõsi, hooaja lõpp ei ole sugugi kaugel ning tuleb iga hetkega aina lähemale. Ametid ja ettevõtted millesse me Eleniga sattunud oleme on küll erinevad ent tehased ise üldjoontes sarnased. Inglise keeles on tegevuse nimeks "cotton ginning" ja kujutab see endast puuvilla töötlemise tehast. Piltlikult öeldes siseneb ühest uksest silorulli moodi umbes kahetonnine pallike põllult nopitud puuvillaga ja teisest väljub puhastatud, kiududeks lahti tõmmatud, rullitud ja pakkideks pressitud puuvill. Mina olen ahela alguses (feeder bay), tegemas väidetavalt kõige raskemat ja mustemat tööd, Elen vastupidi peaaegu lõpus, pakkimises ja lõppkontrollis (books and bags). Ilmselt võin rääkida meie mõlema eest ning väita, et tööülesanded iseenesest meile mingit ekstravagantset väljakutset ei paku, küll aga tööde iseloom. Eleni tehas on omasuguste seas väidetavalt maailma kiireim ja töötamine seal nõuab ohtralt tähelepanu ning loomulikult kiirust. Minu töö on kohati tapvalt kiire, teinekord mitte niiväga, see-eest on seal enam kui küllaga tolmu, müra ja mustust. Mitte midagi sellist mida pärast hooaja lõppu igatsema jääda, palk ehk välja arvatud.
Lisaks erinevatele tehastele ja erinevatele ametikohtadele tootmisahelas, oleme teineteisest eraldatud veel ka ajalises mõõtmes, nimelt - Elen on päevases ja mina öises vahetuses. Vahetuste pikkuseks on 12 tundi ja nii ongi, et kui üks lõpetab, siis teine alustab ja ainsaks märgiks teise olemasolust on see, et äratehtud voodi näeb töölt naasdes jälle veidi teistsugune välja. Nagu elaks mingites paralleeluniversumites.
Öösel töötamine on mitmeski mõttes väga veider. Tööpäev algab ja lõpeb erinevatel kuupäevadel. Tööpäev ei olegi tegelikult tööPÄEV. Äratus on õhtul, mil tuleb süüa hommikusööki, magamaminek on hommikul, siis tuleb süüa õhtusööki. Uinudes paistab päike, ärgates on pime. Lõunasöögi aeg on tavaliselt pärast keskööd ehk siis kaugeltki mitte lõunaajal. Töösündmustest kellelegi pajatades lähevad ajamääratlustesse puutuvad mõisted tihti omavahel konflikti. Mingis mõttes veelgi keerulisemaks läheb asi nädalavahetustel. Jõudes laupäeva hommikul kell pool kaheksa töölt "koju", on Elen ja majakaaslased just ärkamas, mõtted liiguvad hommikusöögi ja kenasti lõhnava kohvitassi suunas, patt oleks magada kui kõik teised on ärkvel... Nii ongi, et laupäevad on kujunenud mingisugusteks ärkveloleku võimekuse katsepäevadeks. Kui pärast esimese töönädala lõppu seiklesin terve päeva une ja reaalsuse piirimail, siis viimastel nädalalatel sai 27-28-tunnine unevaba periood juba suuremate nokkimisteta mööda saadetud. Mis selle teadmisega peale hakata, on muidugi küsitav aga eks see ole umbes sama ka kõigi teiste sel reisil omandatud kogemuste ja teadmistega.
Inimene harjub kõigega, nagu ütlevad teadjad. Kui alguses tundus veider, et kell neli öösel mingi grupp inimesi kainetena laua ümber istuvad, siis enam ei tundugi öövahetus nii kehvana. Igal hommikul võib tööl olles päikesetõusu vaadata, napid paar vaba tundi päevast saab veeta enam-vähem soojas ja valges, palk on õige pisut suurem kui päeval töötades, vajadusel saab pärast tööd käia linnas asju ajamas ja nii edasi. Väikesed asjad küll aga midagi positiivset siiski.
Väga üldistatult ei erine töötamine Austraalias mitte millegi poolest samast tegevusest, õieti elustiilist, Eestis. Arvestades seda, et vahetuste pikkus on 12 tundi ning lisades sellele kõik muu mida üks inimene ööpäeva jooksul tegema peaks, jääbki alles vaid paar vaba tundi. Ja nii esmaspäevast reedeni - "eat, sleep, work, repeat".
Viimaste nädalate kõige põrutavamaks ja rõõmustavamaks sündmuseks oli ilmselt Austraalia tulumaksutagastus. Sellesse puutuvad reeglid ja bürokraatide tahtmine ning võimekus neid järgida muutsid protsessi tulemuse minu jaoks vägagi küsitavaks ning kui ma ühel päeval kirjakastis maksuametilt saabunud meili nägin, jättis süda vist löögi vahele küll. Kartus seisnes selles, et halvemal juhul oleksin ma võinud vastuseks saada nõude maksta neile umbes viis tuhat dollarit lisaks. Sel korral läks õnneks aga vastupidi ja kontole laekus summa mis ületas Eesti Vabariigilt saadut umbes 18-kordselt. Huvitav tähelepanek siinse maksusüsteemi kohta on see, et kohalikega rääkides kinnitavad pea kõik nagu ühest suust, et nemad peavad igal juhul liiga palju maksma ja maksud on meeletult, lausa astronoomiliselt kõrged. Püüdes neile siis selgitada, et kaugel, külmal ja vaesel Maarjamaal maksavad kodanikud keskmiselt hoopis enam, vaadatakse mulle tühja pilguga otsa ning korratakse igaks juhuks veel seda mida nemad arvavad. See, muideks, on väga tüüpiline Austraalia vestlusviis. Mis aga maksunumbritesse puutub, siis väga üldistatult kulub siinsest keskmisest sissetulekust maksudeks umbes 20 protsenti vähem kui Eestis. Tulumaksuvaba miinimum on 18200 dollarit ning teatud tingimustel tähendab see, et enamik "päkkereid" saavad tagasi kõik makstud maksud (10% KM välja arvatud). Lisaks sellele saab iga maksumaksja ka graafiku selle kohta kuhu tema maksuraha paigutatakse - muuhulgas sain näiteks teada, et 11 dollarit minu tagasihoidlikust panusest kulutatakse Austraalia välissuhete arendamiseks ja 32 dollarit riigivõla intresside tasumiseks. See omakorda pole aga midagi enamat kui järjekordne kasutu teadmine.
