Sageli juhtub, et miski mida on kaua oodatud, ei osutu ligilähedaseltki selliseks kui loodetud - laevasõit Tasmaaniast tagasi Melbourne'i oli just nimelt selline sündmus. Visualiseerides oma mõtteis pikka merereisi tundmatutel vetel, omandab tekkinud kujutelm ikka kuidagi romantilise varjundi. Hubaselt sisustatud, rohkete ajaveetmisvõimalustega ujuv linnak kus võib diivanil oleskledes B-kategooria artistide live'i kuulata või soovi korral õue minna, et reelingule toetudes laia ookeani vaadata ning aja kulgu mõõta. Pressides juttu veidi optimismi, siis laias laastus see umbes nii ka oli aga mõningate suurte eranditega...
Laeva väljumise päeval mere ääres aega surnuks lüües oli juba selge, et sõit ei saa olema kuigi sujuv. Vihma sadas pea lakkamatult, tuule hetkekiirusest sõltuvalt nii vertikaal- kui horisontaalsuunas. Vaadates ühte kaubalaeva jõe suudmes asuvast sadamast avamerele seilamas, sai üha selgemaks, et me kumbki ei oodanud eesolevat sõitu mitte karvavõrdki. Minutid ja tunnid aga möödusid ja laevale me läksime. Olles jõudnud tuule ja lainetuse meelevalda, muutus kõikumine päris intensiivseks ja mingil hetkel pöördus kapten reisijate poole teatega, mille kohaselt pidi edasine sõit vaid hullemaks minema. Pääsu polnud aga kuskile ja aja sisustamiseks jäime kuulama ühenaisebändi kaheksandal tekil. Esitused olid emotsionaalsed ja kaasakiskuvad, olukorra tõsidusest andis aimu vaid see, et põrandatel voolas vesi ja mingil hetkel oleks artist peaaegu oma pukilt maha kukkunud. Märgata võis ka arvestatavat kasvu tualetikülastuste sageduses. Kapiuste kinni-lahti paukumise saatel tegi proua oma tükid siiski vapralt ära ning kuulajaskond hajus laiali. Öösel kui laev lainepõhjadest ja -harjadest ameerikaraudteelikult üle libises, oli kohati tunne nagu oleksin läbi une leviteerimise selgeks saanud, et siis taas kõmaka ja metallikägina saatel gravitatsiooni meelevalda naasda. Sõit oli üsna metsik ja ehk kõige ilmekamalt iseloomustasid seda nende õnnetute lubivalged näod, kelle kaaslaseks sel ööl oli olnud WC-pott. Mul oli neist lausa kahju...
Ehedate elamustega täidetud 11-tunnine laevasõit oli siiski ainult murdosake sellest, mida pidid üle elama esimesed Austraalia koloniaalasukad - nende reisid kestsid orienteeruvalt kolm kuud ja luksustki oli mõnevõrra vähem. Kui laudadest kokku löödud naril loksumist, külmetamist ning nälja, haiguste ja surmaga tõtt vaatamist luksuseks saab nimetada... Sellele mõeldes tundus meie poolt läbielatu lausa argipäevane. Igatahes oli tunne, et pärast maabumist sai kõik vaid paremaks minna. Ning võibolla ei olnudki see vale.
Kuna Tasmaania ringreis oli põhiliselt tähendanud säästude sulatamist, sai edasise plaanimisel tähtsaks punktiks töö leidmine. Paar telefonikõnet ja üks tööbüroo külastus hiljem olimegi sellega hakkama saanud. Juba teisel mandri-päeval saabusime Sheppartoni-nimelise linnakese lähistele, otsisime oma aaretelaeka pimedaimatest soppidest tööriided välja ning asusime taasleitud motivatsiooniga õunu korjama. Leitud farm osutus täiesti aktsepteeritavaks kohaks, kohtusime seal väikese hulga normaalsete inimestega ja ka rahalises mõttes polnud ettevõtmisel suurt viga. Huvitaivamaks osaks selle umbes paar nädalat kestnud reisiepisoodi juures oli ehk meie majutuskoht ja sellega seondunud elukorraldus. Suuri üllatusi ja emotsioone tekitamata osutus farmi pealiku poolt pakutud "majutuskoht" ei millekski enamaks kui mõõduka suurusega rohuplatsiks. Pärast kurat-teab-kui-pikka-aega autos ööbimist ei olnud me sellest just vaimustuses aga paremate variantide mitteotsimist me igatahes ei kahetse. Kunagi varem ei ole ma end tundnud suurema looduslapsena kui sel perioodil. Hommikul kui päikesekiired üle õunapuude paistma hakkasid ning linnud soojusest ja valgusest ülemeelikutena piiksusid, prääksusid ning sidistasid, alustasime tööga. Tööpäeva lõppedes valmistasime süüa, käisime hektiliselt kuuma ja külma vahet hüppava duši all ning asusime vaatama ainsat meile saadaolevat meelelahutuskanalit, milleks oli lõke. Kui õues juba nii jahedaks läks, et lõkke soojus enam ei aidanud, kolisid laagri asukad ükshaaval oma telkidesse ning autodesse. Nii oligi, et mõnikord, järgmiseks hommikuks äratuskella seades, teatas nutitelefon, et uneaega on jäänud 10 või 11 tundi - sellistel juhtudel proovisime veel veidi kas otsmikulambi valgel raamatut lugeda või muul moel ärkvel püsida. Ma ei oska päriselt öelda, mis see oli, aga miski muutis kogu selle laagrielu justkui maagiliseks või vähemalt mingil moel eriliseks. Tundus, et kõik sealsed asukad olid kokku sattunud justkui mingi kummalise kokkusattumuse või juhuse läbi, et keegi lausa ei tahtnud seal olla aga olid siiski. Oleksime sinna justkui mingisse ajamasinasse kinni jäänud ja endi veidra saatusega leppinud.
 |
| Sheppartoni turistimagnet, värvitud lehmakujude park |
Kuna õunahooaeg oli oma vägagi viimase lõpu lähedal, otsisime aktiivselt ka uusi tööpakkumisi. Saatsime laiali kümneid CV-sid, täitsime arvukalt ankeete, helistasime ning saatsime sõnumeid kõikjale kus mingitki lootust tundus olevat. Pärast ehk umbes kümmet päeva oma aja ning vaeva musta auku loopimist, meil näkkas, minul esimesena.
Tööks, mis kellegi poolt tegemist vajas, oli sedapuhku oliivide korjamine. Õnneks mitte ükshaaval ja väikse punase korvikesega, vaid üsna massiivse ja spetsialiseeritud masinaga. Ainsaks miinuseks asja juures tundus esialgu olema see, et tööd oli vaid ühele inimesele. Paariks kuni neljaks nädalaks eri teid minemise või siis mitte minemise plusse ja miinuseid sai lõpuks kaalutud nii kaua, et parem ei tundunud ei üks ega teine. Dilemma kasvas ja tähtis asi sai lõpuks otsustatud mündiviskega - järgmisel päeval alustasin suure karjääri tegemist oliiviharvesteri operaator-tehnikuna. Olgugi, et see polnud just pikaajaline projekt, tööd jagus vaid kolmeks nädalaks, oli see väga huvitav aeg. Farmi omanik oli kõike muud kui keskmine farmer ja töögi oli varasematega võrreldes hoopis erinev. Lisaks võimalusele intelligentsete inimestega suhelda ja täiesti tundmatul alal teadmisi omandada, sain ka lõpuks ometi autost välja kolida ja end omaette tuppa asutada. See, sealjuures, polnud mitte ainult suurepärane võimalus vaid ka paratamatu kohustus - loetud päevad pärast oliivide korjamisega alustamist sai tööpakkumise ka Elen, sedapuhku umbes tuhat kilomeetrit eemal. Jätsin auto Eleni kätte ja saatsin ta teele, mammonat koguma, ning lubasin talle järgneda kui mul töö lõppeb.
Mõned päevad hiljem raporteeris Elen, et on ohutult kohale jõudnud, et uus töö mõjub rahakotile paremini kui ajule ning, et ka elukoht Moree-nimelises linnakeses on juba olemas. Mul ei tulnud teha mitte midagi enamat kui kohale minna ning endalegi töö otsida. Veidi vähem kui paari nädala pärast jõudiski kätte aeg see teekond endalgi jalge alla võtta, otseses mõttes - osariikide vaheline ühistransport piirdub laias laastus lennukite ja rongidega ning ühendused on tavaliselt olemas vaid osariikide või territooriumide pealinnadega. Muidugi, sedagi vaid siis, kui asula mingit suuremat olulisust juhtub omama. Märkimisväärselt problemaatiline on Austraalias autota hakkamasaamine aga igal juhul. Antud olukorras oleksin pidanud sõitma umbes kolme erineva bussiga Sydney'sse ja sealt rongiga Moreesse, kulutades kogu ettevõtmisele kaks-kolm päeva, tehes tohutu ringi ja pannes hakkama märkimisväärse hunniku raha. Kaardilt vaadates tundus minu minevikku ja tulevikku kuuluvaid linnu ühendavat üks suhteliselt sirge maantee. Otsustasin teekonna läbida hääletades.
Lugejat detailidega koormamata, oli tuhandekilomeetrine hääletamisreis umbes-täpselt selline nagu olin eeldanud seda olevat. Paaril-kolmel, ehk isegi enamal korral leidsin end tee ääres ühelt jalalt teisele tammumas ja mõtlemas, et "miks ometi" ja "ei iial enam". Samas olin ma ka võimeline rahulik olema ning leppima sellega, et hääletamine ongi see mis see on. Tuleb loota, et kõik läheb sujuvalt ning, et on õnne jääda õigete inimeste teele õigel ajal. Teise päeva õhtul sihtkohta jõudes ja tänulikult rekka ust kinni lüües võisin olla kindel, et läks edukalt. Reis möödus mõistliku ajakuluga, kohtusin mitmete huvitavate inimestega, sain kogemuste ja teadmiste võrra rikkamaks. Peamine mis seda hääletamisreisi eelnevatest eristas oli ilmselt see, et austraallased, hoolimata sellest mida nad ise arvavad, räägivad üsna arusaadavat inglise keelt.
 |
| Tüüpiline vaade teel olles |
Mõne Morees veedetud päevaga oleme endid kenasti sisse seadnud, elame suures eht-Austraalialikult hõredas majas koos ühe vanema härrasmehega, kolleegiga Eleni töökohast. Mis meie professionaalsesse arengusse puutub, siis oleme taas uue lehe pööranud ja asunud puuvillatööstusse (cotton ginning). Elenil on staaži nüüdseks juba paar nädalat, mina olen alles alustamas. Töö leidmiseks siin tuli taas kõvasti vaeva näha ning õnnega pooleks see ka õnnestus. Kui rõõmus ma selle üle olema pean ja mida tööülesanded üldse ette näevad, selgub siis kui töö algab.
Meie uut kodupaika Moreed võiks taas iseloomustada kui ilmetut Austraalia väikelinna. Pealtnäha mitte millegi poolest eristuv, lähemal vaatlusel ehk kohati huvitav aga kindlasti mitte meeldejääv. Asula "keskuseks" on mõnesaja meetri pikkune kaubandus- ja teenindusasutusi pakkuv tänav, selle ümber määramatu hulk ühe-, mõnel harval juhul kahekordseid elamuid anonüümsetes ja suuremat hoolitsust mittenäinud magalarajoonides. Läbi linna voolab pruunikat tooni jõgi mida kasutatakse peamiselt poodidest varastatud ostukärude uputamiseks, siin ja seal on mõned väiksemad pargid ja rohealad. Peatänaval jalutades jäi mulle esimesel korral eriliselt silma see, kui palju pindu olid tühjad, mahajäetud või rendileandmise kuulutustega. Kontrastiks roppinetule 20. sajandi teise poole betoonarhitektuurile on siin-seal ka veidi vanemaid, isegi kuni paarisaja aasta vanuseid hooneid, mõned neist isegi heas korras ja hoolitsetud, mis annab veidi trööstitule üldmuljele pisut positiivseid punkte juurde. Kohalike elanikega suheldes saime ka teada, et trööstitu pole mitte ainult linna fassaad, vaid ka sisu, see, mida pelgalt läbisõidul olija teada ega näha ei pruugi. Linnakese kuritegude suhtarv elanike kohta ületab osariigi keskmist kolm kuni neli korda ning nagu mitmelgi pool riigi väiksemates linnades on siingi väga aktuaalne narkoprobleem. Elenil soovitati kohe siiajõudmise päeval kõik asjad autost välja võtta ja pimedal ajal üksi mitte väljas käia. Ma ei tea, võibolla on see probleemi lahendamine valest otsast, aga minu arvates võiks alustada näiteks sellest, et kasutada pimedal ajal tänavavalgustust. Praegu on siin sama seis nagu Edgari-aegses Tallinnas, pärast kella kuut õhtul algab kiviaeg, elatakse primitiivseid loodusseadusi järgides.
Kummaline on elu siin igal juhul ja nagu näha, sugugi mitte alati nii õnnelik ja ilus kui ehk välja paistab. Mis mulle siin aga meeldib, on see, et tuhande kilomeetri võrra kodule lähemal on siin veidi soojem kui eelmises peatuskohas. Lisaks, mis suunurgad tõesti üles kiskus, oli see, et ühes pargis lehvivad kuus lippu ja nende seas ka Eesti oma. Miks see seal on, ma paraku ei tea, ühtegi seletust selle kohta ei ole. Igatahes oli lipp kõigest keskpäraselt pleekinud ja vardas täiesti õiget pidi - helesinine, hallikas-must ja valge.
